Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber

         Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu The Case for Copyright Reform teises peatükis toodud ettepanekud on ürpis mitmekesised. Kindlasti ei seisa nad ainult täielikult piraatluse eest, vaid proovivad kaitsa nii tarbijaid kui ka tootjaid. 

Materjal on kasutamiseks vaba, aga mitte omistamiseks. See on absoluutselt loogiline - vastasel juhul tõesti realiseeruks see, mida kardeti 150 aastat tagasi - artistid ei toodaks enam uut materjali. See on iseenesest lihtne ettepanek, sest Pirate Party eesmärk ei ole kaotada loojate tähtsus või roll, vaid kaotada keerulised ja ebavajalikud piirangud. 

Ei olda selle sooviga, et kõik materjal peaks kõige jaoks olema tasuta. Kaubanduslikul eesmärgil materjali kasutamise eest tuleks siiski tasuda. Erakasutuseks võiks looming olla tasuta. Seda peavad nad ilmselt silmas just põhjusel, et säilitada eraisikute-vahelise suhtluse privaatsus. Kuna tänapäeval on inimeste andmed ja nende kaitse äärmiselt oluline ja tundlik teema, siis piraatluse täielik piiramine oleks tohutu inimõiguste rikkumine. Palju lihtsam ja odavam oleks teha seadused, mis lõdvendaks loomingu erakasutuse piiranguid. 

See 20-aastane autoriõiguse kaitse piir tundub ebavajaliku punktina. Kui ettepanekute eesmärk on noorte dekriminaliseerimine, siis ei mõista ma, mida need 20 aastat annavad. Kui jutt on sellest, et pärast 20 aastat oleks looming kasutatav vabalt ka kaubanduslikul eesmärgil, siis see kõlab minule pigem loojate suhtes ebaausana. Selleks, et nad siis pidevalt oma loomingu pealt midagi teeniks, peaksid nad elu lõpuni midagi väga head ja tulutoovat tootma. 

Autoriõiguste viie aasta järel registreerimise punkt tekitas minus mitmeid küsimusi. Nimelt, kui teadmata autori tööl on pea olematu väärtus, siis miks selle autorikaitse pärast üldse võidelda? Sel juhul võiks ju materjali jätta kasutamata. Raamatu autorite ettepanek, et loomingu autorid peaksid viis aastat pärast loomingu avalikustamist neid hakkama registreerima kõlab kohutava bürokraatilise segadusena. Seda eriti just loojatele, kes väga palju toodavad. 

Tasuta sampling on samuti minu jaoks kahtlase väärtusega ettepanek. Kui keegi on midagi loonud, siis tal peaks sellele õigus olema. Välja arvatud juhul, kui ta nimelt on sellest õigusest loobunud. Näiteks, on olemas tänapäeval keskkondi, kuhu inimesed saavad vabalt kasutamiseks oma sample’id üles laadida ning sellega loobuvad oma autoriõigustest. See tundub lihtsam, kui see, et keegi peaks hakkama otsustama, millised materjalid peaks olema n.ö. üldkasutatavad. 

DRMi lõpetamine tundub taaskord mõistliku ettepanekuna.  DRM piirab materjalide paljundamiseks mõletud tarkvarade kasutust. DRMi taga on ilmselgelt kõva lobitöö ning suured korporatsioonid. DRMi läbi piiratakse küll hetkel ebaseaduslikult jagatud materjali levikut kuid ühtlasi ka lubatud materjali jagamise võimalusi. Jällegist kõlab see millegina, mis on kulukas töö ametnikele, mis vähe kasu toob.

Kokkuvõttes, arvan, et Pirate Party’l on häid ettepanekuid, kuid siiski ei ole kõigi nende ettepanekutega nõus just autorite seisukohast.