itspeablog

  Kuigi Eesti riik on väike, ja paljudel erialadel on suhteliselt väike valik töökohti, siis IT valdkonnas on lood hoopis teistsugused. IT valdkonnas on võimalik leida tööd nii kohalikul tööturul, kui põhimõtteliselt kogu maailmas, seega pole vaja muretseda, et vaja oleks teatud ühtset profiili. Keskendun käesolevas analüüsis arendaja erialale, sest IT valdkonnas on päris palju erinevaid oskusi ja eeldusi vajavaid erialasid.  Tänapäeva IT professionaali ametit saab alustada juba koolipingis olles. Ühest küljest on see eriala, mida on äärmiselt lihtne õppida iseseisvalt, enne/ilma akadeemilise hariduseta, tänu mitmekesistele veebiõppe võimalustele. Teisest küljest on nõudlus IT spetsialistide järgi nii suur, et ei jõuta ära oodata, kui üliõpilane õpingud lõpetab ja ta palgatakse juba varem tööle.  Vajalikke eeldusi on pigem raske välja tuua. Loomulikult võib ühtselt öelda, et peab olema huvi ja oskus arendada. Küll aga on väga palju erinevaid valikuid, mis suunda selles võtta - millises

 Sellenädalases teemas analüüsin mismoodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel ( copyleft ) litsentsivalikut.  Mis on copyleft ? Copyleft on copyrighti kasutamine, millegi levitamise ja muutmise lubamiseks. Tavaliselt tehakse seda litsentsi abil ja kasutatakse kunstis, muusikas, dokumentidel ja tarkvaral. Kui copyright automaatselt keelab töö levitamise ja muutmise, siis copyleft litsents kindlustab kõigile koopia saajatele samasuguse õiguse seda levitada ja muuta. Esimene ja kõige levinum copyleft litsents on GNU GPL. Mitte-seaduslikus mõttes on copyleft copyright -i vastand.  Copyleft -i litsentsid annavad kasutajale järgmised õigused: vabadus õppida ja kasutada seda töös, vabadus kopeerida ja jagada tööd teistega, vabadus tööd muuta, vabadus levitada muudetuid töid. (https://viki.pingviin.org/Copyleft) Toon välja mõned Copyleft -i litsentsid: Väha tugev copyleft : AGPL ehk Affero General Public License.   Tegemist on kõige piiravama litsentsitüübiga, kus terve

            Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu The Case for Copyright Reform teises peatükis toodud ettepanekud on ürpis mitmekesised. Kindlasti ei seisa nad ainult täielikult piraatluse eest, vaid proovivad kaitsa nii tarbijaid kui ka tootjaid.  Materjal on kasutamiseks vaba, aga mitte omistamiseks. See on absoluutselt loogiline - vastasel juhul tõesti realiseeruks see, mida kardeti 150 aastat tagasi - artistid ei toodaks enam uut materjali. See on iseenesest lihtne ettepanek, sest Pirate Party eesmärk ei ole kaotada loojate tähtsus või roll, vaid kaotada keerulised ja ebavajalikud piirangud.  Ei olda selle sooviga, et kõik materjal peaks kõige jaoks olema tasuta. Kaubanduslikul eesmärgil materjali kasutamise eest tuleks siiski tasuda. Erakasutuseks võiks looming olla tasuta. Seda peavad nad ilmselt silmas just põhjusel, et säilitada eraisikute-vahelise suhtluse privaatsus. Kuna tänapäeval on inimeste andmed ja nende kaitse äärmiselt oluline ja tundlik teema, siis piraatlus

 Sellel nädalal tuleb rääkida oma blogipostituses Virginia Shea võrgusuhtlemise 10 käsust. Ülesandes on kirjas küll, et tuleb rääkida ühest, kuid ma proovin kirjutada nii paljude punktide kohta kui oskan.  1. Ole inimene - mul on koguaeg imelik tunne netis vesteldes, kirju saates, kuna ma ei taju seda, et ma räägin reaalselt kellegi teise inimesega. Kui olen mingi sõnumi edastanud, siis alles mõtlen, et see sõnum läheb reaalselt kellegile, kes hakkab seda infot töötlema vms. Kasvõi rääkides Skype või Teamsi kaudu on tunne, et räägiks nagu robotiga. Selles valguses võib end kaotada ja rääkida/kirjutada midagi rohkemat kui oleks vaja olnud. Kui olen selle Enter-klahvi vajutanud, siis jookseb peast läbi, kas oli ikka hea mõte antud sõnum saata.  2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus - lähtudes eelmisest punktist, siis peamine erinevus on igapäevaeluga see, et netis on aega mõelda mida kirjutada ja kindlasti olen ka julgem mõtete edasi ütlemisega. Kindlasti ma ei käitu ebaviisakalt n